Sa rääkisid minuga...
Päeval...
Ja õhtul küsisid, kas nägin seda mida kirjutasid...
Ei...ma ei näinud...kahjuks...või õnneks...
Sest äkki Sa kirjutasid midagi, sellist mida ma oleksin näha tahtnud...seda, et kõik saab korda ja Sa saad minust aru, mida mõtlesin ja siiani mõtlen...
Kuid kas ma tahan veelkord niimoodi haiget saada...tunda ennast turvaliselt ning teada, mis on õige...ja siis jälle see kõik kaotada...
Olen liiga palju mõelnud viimasel ajal...oma osa on ka kindlasti selles alkoholil ja neil tablettidel...aga enamjaolt ikkagi minul...
Mõtlesin kõige selle peale, et ütlesid kui kinnine inimene ma olen...võibolla tõesti...ei...kindlasti...
See on tõsi...Sina olid see, kes pani mind tundma uuesti turvaliselt...sina näitasid mulle kust otsida seda, mida olin otsinud nii kaua...
Usu mind palun...olen elus liiga palju haiget saanud - rohkem juba kui Sina võibolla kogu oma elu jooksul haiget saad....ükskõik milles...
Nii ei saagi sa usaldada enam mitte kedagi...see on kilp millest kinni hoiad, et mitte enam haiget saada...
Sina nägin läbi kilbi...ja nägid seda kõike mis selle taga peitus...ja said aru sellest...mõistsid seda...siis...
Ja ometigi juhtus see, mis minuga kogu aeg on juhtunud....kõik hea võtab saatus mu käest...miks?...ma ei tea...võibolla olin ma eelmises elus liiga julm või tegin miskit valesti ja nüüd karistatakse mind selle pärast...
Ma tahaks Sulle nii palju öelda...rääkida kõigest, mis on minu sees...kõigest mida ma ei tahtnud rääkida...sest kartsin, et Sa ei mõistaks...ja Sa tõenäoliselt ei mõistakski...
Sa tahad tööd teha...
Tõestada endale, et suudad...
Et keegi ei peaks Sinu eest hoolt kandma...kuigi samas Sa tahad seda...
Sa ei valinud mind niisama...
Kõik see mida üritasin Sulle selgeks teha...oli ilmaasjata...Sa lihtsalt ei mõistnud seda...
Sa saad seda kõike tundma nüüd...ainult ma ei saa olla Sinu kõrval, kui see kõik juhtub...
Ma ei saa Sind enam aidata...
Ma olen järjekordselt sama abitu, nagu siis, kui Sa olid haiglas...ma ei saa midagi teha...
Ma vihkasin seda tunnet...ma ei suutnud taluda seda põletavat tunnet, mis naeris mu üle...-ma ei saa miskit teha-...
Kõik on jällegi Sinu kätes...nagu siis...
See on Sinu võitlus...
Ja mina pean jälle ootama...ootama nagu siis...ootama seda saatuslikku teadet...
Tegema nägu, et ma olen tugev...et mul on ükskõik sellest valust ja raskusest...
Kõik kordub...
Järjepanu...
Aga iga lõpp on uue algus...
Ja ma pean sellesse uskuma...
Sest see on nii...
Sa ütlesid, et Sa pildistad ennast praegu...
Küsisin, et kas ka mina neid näen...
Ma ei küsinud õigeid küsimusi...
Kas ma tahan ka neid näha, oleks õige küsimus olnud...
Ja nii ma unistan siin...
Igavesest päevast...
Ma tean milline see päev välja näeb...ma tean mis juhtub...kes seal on, ja miks ja kus...
Aga ma ei tea kas see päev saabub...
Millal see päev saabub...
Just...
Küsimused selles järjestuses...
Mitte vastupidi...
Ma tahaksin Sind pildistada...
Tean täpselt mida ma otsiksin...
Täiuslik ilu...
Ma tean milline see välja näeb...
Ma mäletan seda viimse detailini...
Täiuslikkus...
Iga viimne kui detail oli täiuslik...
Sina näitasid endast mulle täiuslikust...
Ma ei suuda seda unustada...
Miks ei suuda ma leida rahu...
Tasakaal...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Ikka veel täiuslik...