Monday, March 06, 2006

My Gothic Girl

You asked who is Gothic Girl...I said that it is a long story...

Of course it’s a long story...about two and a half years...

I just couldn’t say to you that moment that You are my Gothic Girl...

You have always been that...and you always be like that...

That night when we sat in car...and you said that your job has been done...

Fuck...it hurted so much...it still hurts...who are you to judge about that...

Those letters...you said that you don’t want to be left...so you must do that...

Do you have any idea how selfish that is...

You once said that you understand me...i can’t understand it...how could you understand me, if you didn’t listened...you heared, but you didn’t listened...

I blame myself so much about that I love you so much...

If I would have been more selfish about you, then i wouldn’t came on that weekend...i wouldn’t had done anything to get out from army to see you...to be with you cause i love you...then we hadn’t been together on that saturday...on that saturday morning...when it all happened...that was the turnstone...that’s when things started to happen...every step what happened i was scared...I just wanted to protect you...protect from anything bad that could happen...i gave my all energy to you....on that point i didn’t anymore to myself...you were my only option...but you didn’t understand it...and i couldn’t tell you that...you always thought me as a strong and brave person...person who could handle every situation...i just couldn’t show you on that point how afraid i was...and i still am...

I’m afraid, that we grow apart...that you don’t realize what kind a person i am...what i do...and where i’m heading...

When that accident happened i gave myself a direction...just because not to lose IT myself...to be your support and show you the way...to help you to recover...recover from that bang...but nobody helped me to recover...and now when you left me...i am recovering...all alone...and no-one will understand my pain...not even you...because if you could understand it, then we wouldn’t gone to fight when our 2 year anniversary was...it was about going to SHRINK...your psycologist...i was afraid to see her...because she would understand that, i am falling apart...and she would have told YOU about that...

Do you wan’t to know why i didn’t communicated with you for a week...because i reloaded my batteries...my feelings...my BEING STRONG again...just to be supportive for you again...

It was very hard me to hear, that you accepted that i’m gone...but it was necessary...because you needed to rise your head again...to accept the world and life with all their mistakes...it was hard me to do like that but that was inevitable...tough love...but nothing there to do...

I sacrified myself for you on that moment...but you didn’t understand that...

I know that never only one side is guilty, but there was things, that should have been logical to understand...

One thing that i know for sure...you still don’t know what do you really want...i don’t know either what i want...but i have seen all that pain and sorrow what you have to experience your own...and i can’t be there for you...anymore...cause you decided to be selfish...

Well be selfish...go and see that world your own...see all that i have seen...maybe for you the world seems a more nicer place...but i doubt that...maybe...maybe...everything is still so MAYBE...

I’ll be always waiting you, my Gothic Girl...my Mary Jane... :)

Saturday, March 04, 2006

Sa rääkisid minuga...
Päeval...
Ja õhtul küsisid, kas nägin seda mida kirjutasid...
Ei...ma ei näinud...kahjuks...või õnneks...
Sest äkki Sa kirjutasid midagi, sellist mida ma oleksin näha tahtnud...seda, et kõik saab korda ja Sa saad minust aru, mida mõtlesin ja siiani mõtlen...
Kuid kas ma tahan veelkord niimoodi haiget saada...tunda ennast turvaliselt ning teada, mis on õige...ja siis jälle see kõik kaotada...
Olen liiga palju mõelnud viimasel ajal...oma osa on ka kindlasti selles alkoholil ja neil tablettidel...aga enamjaolt ikkagi minul...
Mõtlesin kõige selle peale, et ütlesid kui kinnine inimene ma olen...võibolla tõesti...ei...kindlasti...
See on tõsi...Sina olid see, kes pani mind tundma uuesti turvaliselt...sina näitasid mulle kust otsida seda, mida olin otsinud nii kaua...
Usu mind palun...olen elus liiga palju haiget saanud - rohkem juba kui Sina võibolla kogu oma elu jooksul haiget saad....ükskõik milles...
Nii ei saagi sa usaldada enam mitte kedagi...see on kilp millest kinni hoiad, et mitte enam haiget saada...
Sina nägin läbi kilbi...ja nägid seda kõike mis selle taga peitus...ja said aru sellest...mõistsid seda...siis...
Ja ometigi juhtus see, mis minuga kogu aeg on juhtunud....kõik hea võtab saatus mu käest...miks?...ma ei tea...võibolla olin ma eelmises elus liiga julm või tegin miskit valesti ja nüüd karistatakse mind selle pärast...
Ma tahaks Sulle nii palju öelda...rääkida kõigest, mis on minu sees...kõigest mida ma ei tahtnud rääkida...sest kartsin, et Sa ei mõistaks...ja Sa tõenäoliselt ei mõistakski...
Sa tahad tööd teha...
Tõestada endale, et suudad...
Et keegi ei peaks Sinu eest hoolt kandma...kuigi samas Sa tahad seda...
Sa ei valinud mind niisama...
Kõik see mida üritasin Sulle selgeks teha...oli ilmaasjata...Sa lihtsalt ei mõistnud seda...
Sa saad seda kõike tundma nüüd...ainult ma ei saa olla Sinu kõrval, kui see kõik juhtub...
Ma ei saa Sind enam aidata...
Ma olen järjekordselt sama abitu, nagu siis, kui Sa olid haiglas...ma ei saa midagi teha...
Ma vihkasin seda tunnet...ma ei suutnud taluda seda põletavat tunnet, mis naeris mu üle...-ma ei saa miskit teha-...
Kõik on jällegi Sinu kätes...nagu siis...
See on Sinu võitlus...
Ja mina pean jälle ootama...ootama nagu siis...ootama seda saatuslikku teadet...
Tegema nägu, et ma olen tugev...et mul on ükskõik sellest valust ja raskusest...
Kõik kordub...
Järjepanu...
Aga iga lõpp on uue algus...
Ja ma pean sellesse uskuma...
Sest see on nii...
Sa ütlesid, et Sa pildistad ennast praegu...
Küsisin, et kas ka mina neid näen...
Ma ei küsinud õigeid küsimusi...
Kas ma tahan ka neid näha, oleks õige küsimus olnud...
Ja nii ma unistan siin...
Igavesest päevast...
Ma tean milline see päev välja näeb...ma tean mis juhtub...kes seal on, ja miks ja kus...
Aga ma ei tea kas see päev saabub...
Millal see päev saabub...
Just...
Küsimused selles järjestuses...
Mitte vastupidi...
Ma tahaksin Sind pildistada...
Tean täpselt mida ma otsiksin...
Täiuslik ilu...
Ma tean milline see välja näeb...
Ma mäletan seda viimse detailini...
Täiuslikkus...
Iga viimne kui detail oli täiuslik...
Sina näitasid endast mulle täiuslikust...
Ma ei suuda seda unustada...
Miks ei suuda ma leida rahu...
Tasakaal...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Täiuslikkus...
Ikka veel täiuslik...